Ta läksin 10ks (12 jõudsin kohale, näete, harjun juba kohaliku kultuuriga!) Acibademisse, kus asub kunsticampus. Seal oli ka õige inimene kohal, kes oskas ka minust paremini inglise keelt. Nii et läks kiirelt ja valutult ning öeldi, et ma ei saa tunde võtta.
Miks?
-Tuleb välja, et minu ülikoolil pole lepingut maaliosakonnaga
-Neil on see semester uputus, 8 välis/vahetusõpilasst, kursused on ülerahvastatud
-Koordinaatoril pole õigust seda otsustada, komisjon otsustab, kes saab sisse ja kes mitte. Komisjon on otseloomulikult juba ammu ära olnud.
Põhimõtteliselt polnud midagi, mida ma oleks siia tulles teha saanud (tõenäoliselt ei impressinud minu portfoolio ka piisavalt, et ilma komisjonita sisse lasta), kõiki neid asju oleks ma pidanud teadma ajaliselt ennem kui ma üldse kohale jõudsin. Ka osakondade vaheline leping oleks pidanud ennem olema. Kõik pole aga kaotatud. Nüüd üritan, et kaks osakonda saaksid omavahel sõbraks, ning järgmiseks semestriks oleks Tartu Ülikooli Maaliosakond ja siine maaliosakond omavahel sõbrad ja ma saaksin sinna minna.

Aga.
Tõenäoliselt tänu minu kutsikasilmadele tuli välja, et meil on leping fotograafia osakonnaga (ma ei hakanud igaks juhuks küsima, kas äkki on Tartu Kõrgemal kunstikoolil see leping, mitte Tartu Ülikoolil) ning sain kokku fotograafia osakonna koordinaatoriga, kes ütles kohe: Tahad oma tunnid välja vahetada? Jah, miks mitte. Meil kohti on.

Kuna tal aga hakkas tund, siis lähen varsti tagasi ning arutame, mis mulle sobiks. Mis tähendab, et ma pean endale fotoka muretsema, aga isegi sellekohta on juba plaan olemas.

Igatahes, asi tundus minevat halvemini kui arvasin (Keeletunnid!), kuid kokkuvõttes tundub et tuleb parem välja kui oskasin oodata. Fotograafia on mulle huvi pakkunud juba pikemat aega ning maal on hämaras olekus püsinud juba aasta. Fotograafia võib pakkuda ka huvitavat kombinatsiooni veel püsivast joonistushuvist ja fotodest. Igatahes ma olen rohkem excited kui ma oleks maaliosakonda saanud. See läheb ka kooskõlla minu sooviga end sundida uusi asju proovima ning mugavustsoonist väljuda (Oh look, kus ma olen).

Tänu kirjažanri eripärale saan rõõmuga öelda, et olen tagasi. Hetke uue tunniplaani järgi peaksin minema kooli kahel päeval nädalas. Üks tund oleks fotograafia ning teine image processing. Hea uudis on see, et mõlemad õppejõud, kellest üks on osakonna koordinaator, räägivad väga head inglise keelt. Lisaks on kursusel ka veel erasmuse õpilasi, kes tunduvad seekord olevat reaalselt asjalikud inimesed. Näiteks sain teada Türgi poliitilisest seisukorrast rohkem teada tee kõrvalt kui viimase kolme nädalaga kokku. Lisaks homseks sai juba kokku lepitud paari tundi veel vaatama minna. Äkki võtan graafilisest disainist midagi juurde! 

Kui see õnnestub, siis oleks see minu NELJAS tunniplaan. Ja praegu on juba oktoober. Pärast mida saan hakata ajama Learning agreementi et Tartu Ülikool võtaks mind kirja kui välisüliõpilast.



Lisaks muudel teemadel. Algas uus kuu. Ma oskan juba Kadiköyst (suur bussijaam) isesisvalt bussiga koju tulla! Hetkel tean, et 14b läheb minu suunas. Väidetavalt lähevad ka 19 numbriga bussid, aga ma arvan, et meie suhe pole veel nii kaugele jõudnud, et ma usaldaks end nende hoolde.

PS. Ma olen kuulnud, et minu eesti keel pole heal tasemel. Ma andsin alla umbes sünni ja praeguse hetke vahepeal. Toimetaja koht on vaba, kui miski ei sobi.

PPS. Tervitused esimesele komentaarile. Ei, selfisid ei tule. Ma ei liitu en masse inimestega, kes siin pidevalt ennast pildistavad. Kui keegi näha tahab, peab Istanbuli tulema.

Parasjagu kui metroo on tühi

On tänavatel ummik (parem rida on tühi sest ta lõppes)