Ma olen meelega keskendunud tihti politseile piltidel, sest see jääb mulle silma tulles hoopis teistsugusest keskonnast. Kui ma tooksin välja, et Eestis jätab politsei pigem mulje kui inimeste abistaja ning konfliktide lahendaja, siis siin on ta pigem seaduse valvaja ning reaalne jõustruktuur. Erinevus on ka selles, kui kodumaal küsitluste järgi juhib politsei inimeste usalduse edetabelis, siis siin see nii pole.

Eelmise blogi postid on võetud Kadiköys toimunud kontserdi raames, kus nad kontrollisid ürituse alale tulevaid inimesi. Mis on täiesti normaalne ja mõistlik tegevus.

Tegelikuses tahtsin alustada ma oma eelmist postitust sõnadega "Ma ajasin esimest korda inglise ja eesti keele sassi".
Ma ootasin pikalt kuna see juhtub. Juba varem olid märgid, kus ma pidin mõtlema kummas keeles vastata.

Igapäevane suuline suhtlus toimub inglise keeles. Ainult Olgaga väljas olles saame nautida mõlemad tuttava eesti keele kõla. See on justkui kultuuriline puhkus.

Avastasime ka, et olenemata pikalt juba võõras keelekeskkonnas viibimisest(me viibime siiski inglise keelses keskkonnas, mitte türgi keelses), siis kõige tavalisem "small talk" toimub ainult kodukeeles. Jutud sellest kuidas kraan katki läks või kes mida sõi, jäävad võõras keeles ära. Selle teksti sisuline väärtus on niivõrd madal võrreldes energiaga, mida kulutaksin rääkides keeles.

Kirjalik, ehk interneti suhtlus toimub täiesti vaheldumisi nii inglise keeles kui ka emakeeles. Ma arvan, et see tuleb ainult kasuks mulle.

Selline on nüüd tänav kust ma iga päev mööda jalutan.

 Aga muidu, jõudis ka meile sügis kohale.