Teisipäeval läksime loomaga Tallinnasse.
Kuniks loom tundis, et ta auto on katki. Veakoodi nimeks oli imelik lõhn. Seetõttu läksime kontrollima, ning suutsime kontrolli käigus ära kaotada roolivõimu paagi korgi, kuskile mootori ja mootori all oleva kaitseplastmassi vahele. Ning selle asemel et seda otsida ja üritada kätte saada, otsustas loom, et kiirendab-pidurdab parklas paar korda, et küll kork välja lendab. Seetõttu otsisime mootorikorki hoopis Tallinn-Tartu maantee äärsest pimedast ja väga lõikava tuulega parkla lume seest, selle asemel et otsida seda mootori juurest. Tropp. Üles me seda ei leidnud, ning jätkasime sõitu.
Ülejäänud tee olime kurvad, et kõik kõlarid polnud ühendatud eestlaslike nägudega. Küll aga sain ma kõvasti nautida oma lainurk kaamerat ning uue kaamera nö. esimest väljasõitu.
Pärast ööd ning väikest istumist, mille kohta on mul ka timelapse, oli järgmisel päeval minu öömaja pakkujatel kool.
Kunstnike liidu maja keldrid.
Nimelt toimus EKA maalikursusele uue ateljee jagamine. Ma tundsin et ma olen matustele saabunud. Kõik seisid seina ääres, nägudega nagu oleks just teatatud et nende pered jäid kadunuks lennuõnnetuses. Väga erinev õhkkond peale istanbuli. Ja siis ma vahtisin ainukesena oma totra irvega, mida mulle türklased külge pookisid.
Sain ka edgari kaardi ära proovitud! Need asjad pole eriti trammid. Mingi luugi sisse annad raha ning vastu tuleb pilet.
Kohtasin veel EKA-lasi. Kõik, kes olid kurvad, et EKA rikkus ära Istanbuli külastuse, olenemata sellest et piletid olid olemas. Nimelt arvas EKA, et kursused on tähtsamad, kui nädal maailma ühes kultuurikeskuses.
Ja nägin veel Tallinna maju. Ei tea, miks need EKA-lased minu päevaplaani ronivad. Vihje tulevikule?
Kus on pilt tehtud/mis on pildil?
Sain ka igavusest vahepeal joonistada.
Sellega oleme jõudnud kolmapäevani minu nädalavahetusest. Järgmine osa aga tuleb varsti.