Alustame eilsest.
Reedel käisin ülikoolis, et öelda "MA OLEN SIIN". Easy thing, ei saa ometi valesti minna.
Igatahes, tuleb välja, et kui ma arvasin, et olen "faculty of fine arts", siis tegelikult olen ma "faculty of education, department of arts". Mis see tähendab küsite? See tähendab, et ma ei õpi mitte kunsti, vaid kunstiõpetajaks. Pärast väga uhkeid kabinette ning väga pika nimetustega inimeste tüütamist üle poole päeva, sain niikaugele, et esmaspäeval saan õigete inimestega kokku. Kirjandi teemaks "Kas ma saan võtta facutly of fine arts alt tunde?" Eks näeb.
Sain kätte ka õpilaste bussikaardi (paralleel: edgari kaart?), millega saan odavalt sõita. Kõikidel teistel läks kolm päeva, mul läks viis minutit. Kaart tundub sama olevat. Vähemalt midagi läks hästi.
Sain ka pikendusjuhtme, süüa ning oma telefoniarve teada. See viimane jääb praegu riiklikuks saladuseks, aga kiirnuudlid kõlavad päris hea söögina juba. Kohaliku telefoninumbri jaoks on mul vaja a) kohaliku telefoni, mis on eelnevalt aktiveeritud või b) minna politseisse ning aktiveerida ca 40 euro eest enda telefon kohalike sim kaartide jaoks. Ma eeldan et 40 euro eest saan juba kasutatud telefoni, easy thing, right? We will see.
Söök on üldse vägagi vabatahtlik. Kuna kraanist vett ei tohi juua, on alati kuskil paariliitrine veepudel käeulatuses. Ning ausaltöeldes, ega rohkem polegi vaja.
Toanaabreid visatakse mul korterist juba välja, aga minu jäämine tundub olevat kindel. Pealegi, mul on rõdu ja kool 5 minuti jalutuse kaugusel.
Protestid toimuvad enamvähem igapäevaselt, aga mitte minu korteri läheduses. Ma eeldan, et ma elan suhteliselt ohutus kandis, kuna kõrvaltänav on täis väga kallite autode müügiplatse. See näeb välja umbes samasugune nagu puuvilja turg, ainult Porchede ja Ferraridega.
Täna sain endale ka lambi ja teki. Peale kojujäänud kõlarite ei oskagi ma enam rohkemat igatseda.
Sain kätte ka õpilaste bussikaardi (paralleel: edgari kaart?), millega saan odavalt sõita. Kõikidel teistel läks kolm päeva, mul läks viis minutit. Kaart tundub sama olevat. Vähemalt midagi läks hästi.
Sain ka pikendusjuhtme, süüa ning oma telefoniarve teada. See viimane jääb praegu riiklikuks saladuseks, aga kiirnuudlid kõlavad päris hea söögina juba. Kohaliku telefoninumbri jaoks on mul vaja a) kohaliku telefoni, mis on eelnevalt aktiveeritud või b) minna politseisse ning aktiveerida ca 40 euro eest enda telefon kohalike sim kaartide jaoks. Ma eeldan et 40 euro eest saan juba kasutatud telefoni, easy thing, right? We will see.
Söök on üldse vägagi vabatahtlik. Kuna kraanist vett ei tohi juua, on alati kuskil paariliitrine veepudel käeulatuses. Ning ausaltöeldes, ega rohkem polegi vaja.
Toanaabreid visatakse mul korterist juba välja, aga minu jäämine tundub olevat kindel. Pealegi, mul on rõdu ja kool 5 minuti jalutuse kaugusel.
Protestid toimuvad enamvähem igapäevaselt, aga mitte minu korteri läheduses. Ma eeldan, et ma elan suhteliselt ohutus kandis, kuna kõrvaltänav on täis väga kallite autode müügiplatse. See näeb välja umbes samasugune nagu puuvilja turg, ainult Porchede ja Ferraridega.
Täna sain endale ka lambi ja teki. Peale kojujäänud kõlarite ei oskagi ma enam rohkemat igatseda.
Jälgige rebelit kätt aknast välja ulatumas
Kõrvaltänav, autoturuga
kodutänav
Kodumaja
Eluase koos rõduga
No comments:
Post a Comment