Part 2 of X of my weekend

Ja järsku olingi kolmapäeva õhtul laeva peal, suunaga Stockholmi poole. Sai juba piisavalt kaua ka oldud Eestis, lausa terve nädal. Laevapeal sai muidugi nähtud eestlasi, kes öisel kellajal polnud enam üldsegi kaamerahäbelikud, vaid pigem lausa nõudsid et neid pildistaks.

Stockholmi jõudes aga esimese asjana jäi mulle silma värvipuudus. Kõik oli tume või valge. Ja valge, sest lumi oli maas. Eriti oli minu silmale tõenäoliselt kontrast suur, sest tulin vägagi värvi armastavast ning üldsegi mitte lumega kaetud lõunast. Allpool olev pilt, puude ja inimestega annab umbkkaudselt üldise värvikamma, mis minu silmale paistis. Tumedad ehitised, pingid, loodus, inimesed ning valge kattekiht.

Seetõttu oli üldteemaks ka värvid fotodel.

Seetõttu, ning seda enam jäid ette mulle igasugused värvid. Ja küll need olid alles värvid. Kõik oli tume. Kui oli kollane, siis oli see tumekollane. Kui oli punane, siis oli see tumepunane. Mitte mingit eredaid värve. Ja küll alles need värvid sobisid kokku sellise musta ning valge taustal. Ma ei kujuta küll ette mis mõju see inimese vaimsusele võiks avaldada, elada sellises mustvalges tumedas maailmas. Ainukesed eredad asjad, mis ma märkasin, olid väikesed lapsed kes silmitapvalt riburadapidi kandsid oranže veste.

Täiesti kesktänaval oli ka üllatavalt kodutu peatumispaik.

See oli poolik auto, mille juhiiste pakkus mulle lõbu.

Ja siin oleme Stockholmi vetsu peeglist vaadatuna. Ahja, v.a. minu hele kasukas, üldjoontes me isegi ei näinud välja kohalikest eriti erinevad. Uus tunne.

Stockholmis, seal kaugel põhjas, oli külma ca -2 kraadi. Jõudsin tagasi Tallinnasse, ning otsustasin liikuda kesklinna poole. See külm aga, mis mulle vastu lõi koos läbilõikava tuulega pani suhteliselt kiiresti kõikidest plaanidest loobuma ning lähimat poodi otsima ja ennast ümber pakkima.