Ma olen meelega keskendunud tihti politseile piltidel, sest see jääb mulle silma tulles hoopis teistsugusest keskonnast. Kui ma tooksin välja, et Eestis jätab politsei pigem mulje kui inimeste abistaja ning konfliktide lahendaja, siis siin on ta pigem seaduse valvaja ning reaalne jõustruktuur. Erinevus on ka selles, kui kodumaal küsitluste järgi juhib politsei inimeste usalduse edetabelis, siis siin see nii pole.

Eelmise blogi postid on võetud Kadiköys toimunud kontserdi raames, kus nad kontrollisid ürituse alale tulevaid inimesi. Mis on täiesti normaalne ja mõistlik tegevus.

Tegelikuses tahtsin alustada ma oma eelmist postitust sõnadega "Ma ajasin esimest korda inglise ja eesti keele sassi".
Ma ootasin pikalt kuna see juhtub. Juba varem olid märgid, kus ma pidin mõtlema kummas keeles vastata.

Igapäevane suuline suhtlus toimub inglise keeles. Ainult Olgaga väljas olles saame nautida mõlemad tuttava eesti keele kõla. See on justkui kultuuriline puhkus.

Avastasime ka, et olenemata pikalt juba võõras keelekeskkonnas viibimisest(me viibime siiski inglise keelses keskkonnas, mitte türgi keelses), siis kõige tavalisem "small talk" toimub ainult kodukeeles. Jutud sellest kuidas kraan katki läks või kes mida sõi, jäävad võõras keeles ära. Selle teksti sisuline väärtus on niivõrd madal võrreldes energiaga, mida kulutaksin rääkides keeles.

Kirjalik, ehk interneti suhtlus toimub täiesti vaheldumisi nii inglise keeles kui ka emakeeles. Ma arvan, et see tuleb ainult kasuks mulle.

Selline on nüüd tänav kust ma iga päev mööda jalutan.

 Aga muidu, jõudis ka meile sügis kohale.

Minu Türgi keele oskus on ikka veel suhteliselt madalal tasemel. Osaliselt on see minu kohutavas mälus, osaliselt on see eksperimenteerimine. Test, kas ma saan hakkama võrdlemisi inglise keele vaeses riigis hakkama ilma kohaliku keelt rääkimata. Siiamaani on mul hea meel teatada, et saan küll. Abiks tuleb kõik, alates kehakeelest kuni kalkulaatoriteni. Võimalik on isegi abikõne keeletundjast sõbrale, aga hakkama olen saanud.

Sellel on üks huvitav kõrvalnähtus, mida olen kohanud. Selle avastasin just tänu oma keelelisele võhikluslikusele. Kuna iganes tuleb keegi tüütama, raha küsima, pakkuma midagi, vaidlema, piisab vaid küsida "english?" ning enamasti jäetakse rahule. See tuleb kasuks isegi turvakontrollides. Pärast koti näitamist, küsiti mult veel midagi, mille peale näitasin välja oma keelelist võhiklikust ja.... viibati käega, mine läbi.

See on nagu salasõna või pääsukood, mis aitab kiiremini ja mugavamalt hakkama saada.

Aga!

Ma leian, et sellisel käitumisel on ka negatiivne pool. Selline kohtlemine kohalike poolt tähendab seda, et mul pole vajadust õppida ära nende keelt ja nende kultuuri. Mina olen siin küll ajutiselt aga inimesed, kes kavatsevad siin elada aastakümneid, pole ka keel vajalik. Mis see pikas perspektiivis tähendab? See võib tuua kaasa võõramaalaste üleoleva suhtumise kohalikesse, mis omakorda võib tagasi viia negatiivse emotsiooni välismaalaste vastu. Lisaks sotsiaalselt tekivad killustatud grupid, kes elavad oma elu võõras ühiskonnas. See pole ühegi riigi arengus positiivne.

Ma olen väga paranoiline erinevate ametimeeste ja kohtade pildistamises. Osaliselt on tegemist minu enda õigustundega, mis tunneb ebamugavust küsimata pildistada, osaliselt kogemus, kus mind on juba ära aetud. Ning ma ei sooviks hakkata veel võimudega siin vaidlema oma pildistamisõiguse üle.

Inimestele, kes sooviksid tagasisidet anda, siis nüüd pole enam sisse logimine ega registreerimine vajalik. Komenteerida blogi postitusi saab ka anonüümselt (NSA ikka teab, kes sa oled:) ).

Üldiselt on nii et mul läks elekter ära. Või noh, peaaegu ära. Ta käis ära nii umbes 5 korda sekundis, mis tegi asja huvitavaks. Meenutas väga õudusfilmme, ainult et see toimus kõigega. Eriti naljakas oli kui arvuti laadija otsustas kord sekundis, et tal on või pole voolu. Otseloomulikult päädis see kõige lahtiühendamisega, sest ma tahan oma tehnikat elus hoida. Pärast seda oli elekter ära ka veel paar tundi, aga kuna oli öö, polnud hullu. Mis toob mind tegelikult järgmise asja juurde. Stabiilne elekter võib olla ka suurtes linnades haruldus, sest ära on ta läinud minu siinoleku jooksul korduvalt. Samamoodi nagu vesi. Mul on hea meel, et Eesti kodus saan kraanist vett juua ning elekter ei lähe ära.

PS. Hommikul tuli korterikaaslane küsima, kas ma tean, miks interneti pole. Minu vastuse "meil pole elektrit" tuli sügav ohe, mis tähendas vaid üht: jälle..

Aga muiduk, käisime pannkooke tegemas

 Erasmuslastega

Pärast mida saatsin osad klubisse, mille limiit sai mul juba täis esimesel kuul

Eesti ja Poola sõprussidemed

Sodin mingeid asju testimiseks. Muidu, anonüümsed komentaarid on lubatud!

Oil on canvas, 30x20cm, 40€/100TL

Reedel käisin elamisluba taotlemas. Määratud kellaajaks kohale saabudes oli minu määratud järjekorra numbriks 730. Tabloodel olid numbrid alates 030-040. See ei sobinud üldsegi, seetõttu otsisin kassa kus polnud numbrit ja sain kõik oma asjad aetud ilma järjekorrata ning kokku kulus 29 minutit. Sisse ei arvestanud 2 tundi sinna sõitu ja 2 tundi tagasi koju sõitu. Kuu aja pärast saan elamisloa kätte, siis võin ma legaalselt ka riigist lahkuda!

Mis:
Täna koju sõites kohtasin head näidet türgi kultuuri kohta.
Eelugu:
Busside esiuste ees on automaadid, kuhu inimene paneb oma plastkaardi-pileti vastu ja see võtab siis vastava summa raha maha. Sisenetakse ainult eestuksest.
Lugu ise: 
Buss oli ülerahvastatud ja bussijuht avas ainult tagumise ukse, et inimesed saaksid peale tulla, sest seal oli veel veidi ruumi. Kolm inimest, kes peale tulid, saatsid läbi terve bussi oma kaardid käest kätte, et sõidu eest maksta, kuigi keegi selleks neid ei kohustanud.
Järeldus:
Türklased on üllatavalt ausad inimesed. Kas või see, et nad reaalselt tundsid, et nad peavad pileti eest maksma kuni selleni, et pileteid usaldatakse niimoodi käest kätte.


Koolitööd.

3D

Selline asi toimus siin mõned päevad tagasi. Türgi kohalik terrorismigrupp oli vist kutsutud Marama ülikooli rääkima ning teatud inimestele see ei meeldinud. Vähemalt sellise info sain ma läbi katkise telefoni.
Kahjuks või õnneks kestis see asi ainult kolm päeva ning oli väga rahulik ja piiratud. Mina teadsin, sest ma elan kooli kõrval. Kahjuks, sellepärast et ma ei jõudnud neid pildistama.

 Kool järgmisel päeval.

Selle leidsime kiirtee alt

Vahelduseks koolitöö komplekt. Eesmärk oli portreesid teha inimestest. 

Olga tervitab

Uh...
Ma ei oska komenteerida, annan lihtsalt lingi.

Jälle on pea nädal möödas viimasest postitusest. Vahepeal on nii mõndagi juhtunud. Kolmapäeval juhtusime kokku päris venelastega, kes elavad siin juba 6-20 aastat. Olga tundis end kui kala vees, ning ausalt öeldes sai ka minu kõrv puhata kuidagi kodusemalt kõige selle inglise keele kõrval.

Küll aga tahaks ma puudutada kaugelt ja lühidalt ühte väga keerulist teemat. Väikese osa populatsiooni suhtumist naistesse.


Osa lähis ida meesterahvaid tundub vaatavat euroopa naisi kui kerget saaki. Suhtumine on valgesse naisesse kui seksuaalobjekti, keda kasutada lühiajaliselt. See laieneb ka kohalikele iseseisvatele naistele. On tavaline, et üksikut naisterahvast hakkab keegi päise päeva ajal jälitama. Sellest päästab tavaliselt ainult pearäti kandmine (religioosne sümbol), takso võtmine või tuttava meesterahvaga koos olemine/kokku saamine. Väidetavalt võib selline asi toimuda pea iga kord, kui üksi liikuda.

Palun aga tähele panna. Ma arvan, et see osa populatsioonist, kes sellise halva mulje jätab, on väga väike ning suurem enamus on mõistlikud tavalised inimesed. Seetõttu ei soovi ma kuidagi, et selline mulje leviks kõikide kohalike vastu. Miks aga see väike osa populatsioonist on niivõrd aktiivne või nähtav just siin?
Millest see tuleneb? Kas on tõesti kohalikud selles süüdi või hoopis eurooplased ise?

Tõenäoliselt annab osa selle kindlasti see, et mehi on rohkem. Samas, see näitaja on 

"15-64 years 1.03 male(s)/female", mis tundub suhteliselt võrdväärne. 

Kaasa samas ei aita sellele euroopa naiste seksiturism siia. Nii palju kui kogenud olen, siis klubides (Korralike klubide tunnusmärk on et sisse saab ainult niipalju mehi, kui palju naisi seltskonnas kaasas on. Ülejäänud klubides on enamasti paar naisterahvast klubitäie meeste kohta) ei diskrimineerita naisi ei vanuse, välimuse ega mingi muu tunnuse põhjal. Niikaua kuni ollakse naine, ollakse huviorbiidis. Seksturism tõenäoliselt tekitab ka üldmulje euroopa naistest kui ...

Kolmandaks punktiks tahaksin välja tuua kohaliku populatsiooni. Üldine arvamus tundub olevat naiste poolt, kes on kodus ja usklikud. Mehed aga seevastu ei peaks justkui seda olema. See jätab mulje, nagu mehed oleksid läbi teinud seksuaalrevolutsiooni, kuid neil puudub vastaspool, sest naised seda pole veel läbinud.

Ma pole veel täielikult selgusele jõudnud selle kõige osas. Küll aga oskan öelda, et kui reisida siia üksiku naisena, peab varuma veidikene külma närvi tähelepanu osas. Seetõttu ei pruugi ka vahetusõpilase elu olla tüdrukutel siin kõige kergem. Küll aga on see väga kaugel võimatust. Harjumise asi.

Kui kellegil on komentaare, arvamusi või küsimusi teemal, siis on need oodatud, ükskõik mis kanalit pidi minuni.

Kas ma mainisin, et niikaua kui midagi teha ei ürita, on kõik korras. Niipea, kui mingi idee tuleb ja seda ellu hakkan viima, läheb kõik sassi. Täna suutsin olla praamipeal, mis lõpetas oma liini, ainukese reisijana. Vähemalt nägin ära kuhu praamid ööseks magama lähevad.

Mängisin sportvõttega