Minu Türgi keele oskus on ikka veel suhteliselt madalal tasemel. Osaliselt on see minu kohutavas mälus, osaliselt on see eksperimenteerimine. Test, kas ma saan hakkama võrdlemisi inglise keele vaeses riigis hakkama ilma kohaliku keelt rääkimata. Siiamaani on mul hea meel teatada, et saan küll. Abiks tuleb kõik, alates kehakeelest kuni kalkulaatoriteni. Võimalik on isegi abikõne keeletundjast sõbrale, aga hakkama olen saanud.

Sellel on üks huvitav kõrvalnähtus, mida olen kohanud. Selle avastasin just tänu oma keelelisele võhikluslikusele. Kuna iganes tuleb keegi tüütama, raha küsima, pakkuma midagi, vaidlema, piisab vaid küsida "english?" ning enamasti jäetakse rahule. See tuleb kasuks isegi turvakontrollides. Pärast koti näitamist, küsiti mult veel midagi, mille peale näitasin välja oma keelelist võhiklikust ja.... viibati käega, mine läbi.

See on nagu salasõna või pääsukood, mis aitab kiiremini ja mugavamalt hakkama saada.

Aga!

Ma leian, et sellisel käitumisel on ka negatiivne pool. Selline kohtlemine kohalike poolt tähendab seda, et mul pole vajadust õppida ära nende keelt ja nende kultuuri. Mina olen siin küll ajutiselt aga inimesed, kes kavatsevad siin elada aastakümneid, pole ka keel vajalik. Mis see pikas perspektiivis tähendab? See võib tuua kaasa võõramaalaste üleoleva suhtumise kohalikesse, mis omakorda võib tagasi viia negatiivse emotsiooni välismaalaste vastu. Lisaks sotsiaalselt tekivad killustatud grupid, kes elavad oma elu võõras ühiskonnas. See pole ühegi riigi arengus positiivne.

Ma olen väga paranoiline erinevate ametimeeste ja kohtade pildistamises. Osaliselt on tegemist minu enda õigustundega, mis tunneb ebamugavust küsimata pildistada, osaliselt kogemus, kus mind on juba ära aetud. Ning ma ei sooviks hakkata veel võimudega siin vaidlema oma pildistamisõiguse üle.

Inimestele, kes sooviksid tagasisidet anda, siis nüüd pole enam sisse logimine ega registreerimine vajalik. Komenteerida blogi postitusi saab ka anonüümselt (NSA ikka teab, kes sa oled:) ).