Soovitan kindlasti vaadata ning selle lingi kaudu. Kindlasti kõrgema kvaliteediga.

Laiskadele on ka imepisikeses videoaknas võimalik vaadata allpool.

Kuskil kaks poolpäeva võttis aega tegemine.

Kas mul Istanbulist tagasireisil midagi põnevat ka juhtus?

Istanbulist tagasi tulles sai minu kotti kahe käe inimese vahel taritud, ning sõpradelt tuli pidevalt hoiatusi, et see on liiga raske. Ma ei mõistnud nende juttu, pole mul ju iial olnud probleemi kaaluga sest pagasit ei oma ning käsipagasit ei kaaluta. Kotti pakkisin ma üle 24h järjest. Ikka kott täis, paar korda maad vastu põrutada et asjad sättiks paremini, ning jälle mahtus rohkem. Kokkuvõttes oli ta nii täis kui täis olla sai... ja siis jõudsin lennujaama. Lennujaama sisenedes turvakontrollis paluti kott avada ja sisu näidata. Minu ülitihedalt musta pesu täis pagasikott. Nojah, pole midagi, hakkasime turvamehega kahekesi koti sügavustesse kaevuma. Tema suutis esimese minuti jooksul minu kotis olnud nõud põrandale puruks kukutada(suures plaanis polnud sellel isegi tähtsust). Pärast 15 minutilist otsimist ning erinevate asjade "kastearvateetneedmustadlinadonpomm?" jõudsime järeldusele, et õlivärvide tuubid tundusid neile kahtlased. Saanud teada et need pole üldsegi mitte rõhu all, soovitati kott kokku tagasi pakkida. Turvamehega kahekesi pingutasime nii kuis jaksasime ning nõudest vähenenud kott lõpuks ka kinni sai. 

Edasi kaaluma!

Airbalticu limiidid on pagasile 20kg ja käsipagasile 8kg(tõsiselt, kas on veel väiksemaid limiite?)

Minu pagas oli aga 26kg ning käsipagas 11kg. Pärast tükk aega kaalumist, mida ära visata(vaata kui hea et nõud katki läksid) on allolevatel piltidel näha, mis prügikasti läks. Lõppkaal oli 20.6kg mis võeti ilusti vastu.

Käsipagasiga aga oli veel lootusetum olukord. Minu kott ise, minu suur ja raske läppar ning kaamera ning objektiivid olid ise tõenäoliselt juba üle 8kg, seetõttu ei lootnud ma üldse selle kergendamisele. Selle asemel tõstsin hoopis pagasist 1.5kg riideid juurde ning lõppkaal käsipagasile jäi ca 12-13kg vahele. Selle ühele õlale visanud, nagu see oleks maailma kergeim asi, jalutasin ka pärast lennukile. Kui mingit jama oleks tulnud, oleks kõik riided ilmselgelt selga toppinud ja objektiivid oma suurtesse taskutesse, ning ikkagi lennukile jalutanud. Üldjoontes olen ma pettunud Airbalticu pagasi limiitides. Ma oleks eeldanud vähemalt 10kg käsipagasile ning 25 pärispagasile. Või mõistlikumaid mahu suurendamise summasid. Praegu oli 5kg juurde pagasile 25 eurot, seetõttu ei väärinud ka mingi pudipadi seda raha.

Kuidas mul ka paberimajandusega läheb?

Eestis jään ma paberitega hiljaks jälle.

Üldjoontes üritasin tagasi jõudes Istanbuliga ka suhelda ning oma pabereid korda saada. Pärast mitut täiesti ignoreeritud kirja palusin seal asuval Olgal (kes jäi terveks aastaks) korra läbi hüpata erasmuse osakonnast. Pärast seda tuli poole tunniga mulle kiri vastu ning Olga isiklikult paneb paberid mulle teele. Teiste paberite jaoks on vaja isiku allkirja, kes on kaks nädalat Euroopas hetkel puhkusel. Ilmselgelt oleme mõlemad lõunamaade paberimajanduse kiirusesse usu kaotanud.

Vahelduseks üks igav video.

PSA: Ma jätkan hetkel selle isikliku elu blogi pidamist

Praktiline elu jõuab järele pidevalt.

Minu uue kodu välisuks näeb täpselt välja selline. Pärast 18 päeva tagasi olemist saan öelda et olen korteri täielikult ümber korraldanud (omaniku täielikuks meelehärmiks muidugi). Aga täna oli esimest päeva tunne, et see polegi nii hull. Täiesti tore on olla tagasi, ning selle 18 päevaga tunnetan tõenäoliselt rohkem kodu tunnet kui pärast viit kuud Istanbulis. Nüüd hakkab alles aeg, kus peas hakkan kokkuvõtet tegema oma olekutest, oma püstitatud eesmärkidest ning tulemustest. Erasmuse paberitega, neid mis ma pidin septembris ajama, nendega on korras. Nüüd on vaja ainult ülejäänud korda saada. Uh, loodame et sellega väga keeruliseks ei lähe. Istanbul ei ole mulle veel vastanud igatahes.

Üldiselt, minu püstitatud eesmärk oli elada teises kultuuris. Istanbuli valik oli kaugeim koht, mis Erasmuse programmi raames sain võtta (muude programmidega on võimalik veel kaugemale minna). See oli hea kompromiss tuttava kultuuri ning erineva vahel. Kui ma oleksin läinud ükskõik missugusesse Euroopa liidu sees olevasse riiki, siis tunnetan poleks see mulle pakkunud nii palju. Minu eesmärk oli saada just kultuuriline kogemus. Palju ikka poole aastaga suudab pakkuda isegi hea ülikool tarkust? Palju üldse Erasmus programmi raames toimub õppimist (tõenäoliselt toimub)? Ja ma võin öelda et olen oma otsusega täielikult rahul ning eesmärgid on täidetud. Olen elanud mõned kuud riigis, kus põhiusk on islam. Kus inimesed vaatavad sind halvasti, kui sa ei naerata. Kus on teised väärtused ning toimub lootetavasti valitsuse vahetus (oh uskuge mind, meie riigiga on kõik väga korras. Kujutage pigem ette et Savisaar oleks olnud Eesti diktaator paarkümmend aastat, selline on Türgi).

Igatahes, korter on seatud nüüd koduseks ning tunne on rahulik. Käisin ka pool nädalat maal, enamvähem jää pealt lund lükkamas ilma igasuguse eesmärgita.

Part 2 of X of my weekend

Ja järsku olingi kolmapäeva õhtul laeva peal, suunaga Stockholmi poole. Sai juba piisavalt kaua ka oldud Eestis, lausa terve nädal. Laevapeal sai muidugi nähtud eestlasi, kes öisel kellajal polnud enam üldsegi kaamerahäbelikud, vaid pigem lausa nõudsid et neid pildistaks.

Stockholmi jõudes aga esimese asjana jäi mulle silma värvipuudus. Kõik oli tume või valge. Ja valge, sest lumi oli maas. Eriti oli minu silmale tõenäoliselt kontrast suur, sest tulin vägagi värvi armastavast ning üldsegi mitte lumega kaetud lõunast. Allpool olev pilt, puude ja inimestega annab umbkkaudselt üldise värvikamma, mis minu silmale paistis. Tumedad ehitised, pingid, loodus, inimesed ning valge kattekiht.

Seetõttu oli üldteemaks ka värvid fotodel.

Seetõttu, ning seda enam jäid ette mulle igasugused värvid. Ja küll need olid alles värvid. Kõik oli tume. Kui oli kollane, siis oli see tumekollane. Kui oli punane, siis oli see tumepunane. Mitte mingit eredaid värve. Ja küll alles need värvid sobisid kokku sellise musta ning valge taustal. Ma ei kujuta küll ette mis mõju see inimese vaimsusele võiks avaldada, elada sellises mustvalges tumedas maailmas. Ainukesed eredad asjad, mis ma märkasin, olid väikesed lapsed kes silmitapvalt riburadapidi kandsid oranže veste.

Täiesti kesktänaval oli ka üllatavalt kodutu peatumispaik.

See oli poolik auto, mille juhiiste pakkus mulle lõbu.

Ja siin oleme Stockholmi vetsu peeglist vaadatuna. Ahja, v.a. minu hele kasukas, üldjoontes me isegi ei näinud välja kohalikest eriti erinevad. Uus tunne.

Stockholmis, seal kaugel põhjas, oli külma ca -2 kraadi. Jõudsin tagasi Tallinnasse, ning otsustasin liikuda kesklinna poole. See külm aga, mis mulle vastu lõi koos läbilõikava tuulega pani suhteliselt kiiresti kõikidest plaanidest loobuma ning lähimat poodi otsima ja ennast ümber pakkima.