Täna oli 29 kraadi sooja. Kuidas seal põhjas läheb?

Kolmapäeval käisime eramuslastega kokku saamas. It was all good. Pärast üritasime Taksimile ka edasi minna. It was not all good, ma loobusin ükshetk ning tulin koju tagasi, sain esimestkorda sõita ka väikese bussiga (need, mis üritavad pidevalt sinu tähelepanu võita signaalitamisega, olenemata kas sa kõnnid või üritad teed ületada, nad üritavad sind peale korjata). Reedel sain ka koolis käidud, otseloomulikult jõudsin liiga vara. Seekord ei olnud kedagi klassis, kes räägiks inglise keelt, aga see ei takistanud otseloomulikult midagi. Ja ei, ma ei oska sõnagi Türgi keelt veel.


Pärast seda oli ka kohustuslik Türgi keele test, keelterühma jaoks (osa minu varuplaanist), ning tuleb välja, et keeletunnid algavad alles sellest nädalast. Ma piirdusin testile oma nime kirjutamisega.

Laupäeval läksime siis ka välisüliõpilaselõksu. Selleks oli pidu paadipeal, vahemeres keset ööd. Kestis ametlikult ca 9-3. Paat jõudis sadamasse pärast 10 ja väljus kuskil 11 paiku, nii et kohalike mõistes oli kõik absoluutselt ajakohane. Kuna Olgal on vend külas, oli mul ka midagi teha seal klubi-like peol (ma olen väga halb nendega, aga hei, ära proovima peab ju). Muusikavalik on neil siin alati huvitav olnud, alates spicegirlsist kuni benny benassini. Ühine märksõna tundub olevat muusikavalikul kohalikes klubides "aasta siis oli 2005".
Ja õlle hind muutub vastavalt baarmeni tujule. Masendav.

Ma usun et sellega minu suurem klubihoog ka lõppeb, olen ära näinud kõik erinevad valikud ja tean, et peale hunnikute türgi meeste, ma millestki ilma ei jää.

Täna käisin ka siis üritamas endale kunstitunde valida. Seekord olin targem, loobusin bussidest ning sain ainult tunniga kohale. Lisaks teadsin ka kabinetti kuhu minna, ning ossa imet, keegi rääkis inglise keelt, et mulle öelda, tule homme kümnest alates tagasi.

Kunsti campus mulle väga meeldib juba. Ma loodan, et ma saan tõesti sealt tunde võtta. Sealsed inimesed tunduvad kõvasti huvitavamad ning vabameelsemad (Siin all mõtlen kasvõi seda palju nad suhtlevad). Ma nägin naisterahva põlvi! Ja värvitud juukseid. Ja sellist keskmise Tartlasele sarnasevamat inimesetüüpi, nii et tõotab olla tore. Lisaks kuna see on kõvasti väiksem campus Göstepe (30 000 õpilast) kõrval, siis on ka tõenäoliselt suhtlus parem.

Kohalikust kultuurist. Tuleb välja, et ateism on halvem kui kristlus. Inimeste suhtumine muutub, kui nad seda teada saavad. Välismaalased on türklaste jaosk uudsed asjad, sellest tuleneb ka nende huvi eurooplaste vastu. Samas, eelarvamus tundub enamasti olevat et "eurooplased ainult joovad ja laaberdavad ning on madala moraaliga". 

Ühte korterikaaslast olen ma kohanud ühe korra (või kaks). Teist pole näinud kaks nädalat. Kolmandat ikka ülepäeviti näen, nii et kodus on kõik korras:)

Siit läks veel edasi teine samapalju juttu, aga minu internet kadus ja kõik läks vastu taevast. Saabki rohkem pilte. Sain teksti kätte.

Suure silla peal

mitte midagi ütlev pilt

Peotänav

nii umbes 29 kraadi

seda kutsuvad nad lauaks

Keegi tahtis kõrvaltänava autodest rohkem pilte

Taksim, Olga ka peale juhtunud

Seletamatu

See võttis kolm nädalat enne kui viitsisin toitu teha

Teel Kadiköysse, sinna lähevad kõik bussid

Mingi kiirtee

Mingi kiirtee teiselt poolt

Kadiköy sadam

GET ME OFF THIS CRAZY TRAIN

Minu Eesti telefoninumber pandi kinni eile. Pärast emailivahetust Tele2-ga tehti vist uuesti lahti, sest ma sain mingid sõnumid teatega, et mu number on kinni. Pärast seda läks number uuesti kinni. What? Igatahes, minu kohalik number koosneb järgnevatest tähtedest: +90 553 552 7545. Sinna ma saan oma teenusepakkujalt pidevalt reklaami. Aga kuna ma ei saa muhvigi aru sellest, siis ma ei oska ka midagi teha.

Eile sain teada, et Türgis võiks varsti maavärin toimuda. Aga tõenäoliselt ei toimu. Uuesti.

Minu piim säilib 14 detsembrini. Mismõttes? Maitseb ka samamoodi, nagu tal olekski plaan säilida poole detsembrini.

Eile üritasin vara magama minna, et jõuaks koolitööd teha hommikul (filmi vaadata ja joonistada, seriously). Poole öö pealt ärkasin üles ja nägin sõnumit et see nädal jäävad need tunnid üldse ära.

Teise poole ööd nägin und sellest kuidas ma peaks Jurmalasse minema jõuluvanale suvel appi (?) .

Reedel on hetkel ainuke tund kell kaheksa hommikul ja praegu sain teada, et ma pean mingit keeletesti ka tegema vist.

Heade uudiste poolepealt, gesso (näide 1, 2)  tuleb mulle külla kuskil oktoobris 17-23. Esimene julge. Eks me näeme kuidas ma nädal aega temaga vastu pean.

WARNING # 1208022

No registration activity has been scheduled for today!

Ja see on veel lihtne error. Ma olen ka hullemaid näinud. Asi on selles, et nad uuendavad oma tehnilisi süsteeme, ning enamus veebilehti on katki (edu info leidmisel) ning kohalik ÕIS, kus ainetele registreerida, on ka katki. Õnneks aga on mul kui vahetusõpilasel vist tähtajatu võimalus ainetele registreerida, vähemalt nii ma kuulsin. Kuna ma ikka ei tea kuna mu keeletunnid toimuvad tänu eelneva veateatele on mul nädala algus vaba.

Täna käisin ka Faculty of Fine Arts, sooviga endale ägedamaid tunde saada. Sain aga palju kõndida, sest olid küll bussipeatused ja inimesed, aga polnud busse. Ning sain emaili aadressi, kuhu ka kohe kirjutasin. Sealt tuli vastus, et nad tahavad esialgu minu portfoliot näha (ning oma pooliku portfolio ka kohe saatsin) aga üldiselt on nii, et ega enne järgmist nädalat vajaliku inimest veel üldse Istanbulis pole. Esmaspäeval näeme. Jään ootama igatahes.

Lisaks, ma sain endale kõlarid reedel. Ja täna käisin ning viisin need parandusse. Täpsemalt vahetati osa neid lihtsalt välja mulle. Tagasiteel õnnestus mul ka esimest korda vale bussi peale istuda. Kaks korda järjest. Pärast seda loobusin ning tulin jala.

Huvilistele, minu laud.

Tegelikult oli ilusam pilt

Seda nimetavad nad täis topsiks

Metroo pole siin eriti populaarne. Bussid on.

PS. Eile sai tutvustataud Alkeemikule ja Emperadorele (Eestis asuvad sõbrad) ka Open TTD ning natuke ka netis mängitud. Mõnda aega mängisime aga üldjoontes Emperadore läks pankrotti ning Alkeemik ei saanud mängust aru. Täna aga kuulsin, et Alkeemik "lasi terve öö tycooni, magas kooli sisse, lasi veel tycooni ja nüüd magab edasi". Vot nii.

Iga õhtu läheb mul meelest, aga iga öö tuletatakse mulle meelde miks ma suure tänava poole suunduvat rõduust lahti ei saa jätta. Istanbulis on komme teid ehitada öösel, päeval masinad seisavad ilusti teeääres. Ja asfaldi ülesvõtmine ja äravedamine on päris lärmakas tegevus.


Lühikokkuvõte igavamast osast:

Neljapäeval käisin koolis. Pool aega nägi see välja nii ja pool aega naa. Kokku kestis kool 4h ning läks üle igasuguse aja.
Pärast sai teise linnaotsa maalitarvete järgi mindud umbkeelsete kohalikega (valetan, nad pole umbkeelsed, nad lihtsalt ei julge rääkida inglise keelt, kui nad väga hästi ei oska).

Õhtul võitis Olga mingi kontserdi piletid, mis oli pooleldi pettumus ja pooleldi success. Esinejaks oli The Soft Moon, kes teeb sellist muusikat. Õnneks bändi ootemuusika oli hoopis teisel tasemel, näiteks see ja see.

Lasime suhteliselt kiiresti jalga ning liikusime turismilõksu poole(Erasmuslõks?). PartyZone suur klubi-like pidu. Kohale jõudsime, liitusime suvalise lauaga, mõeldes et kõik on vahetusõpilased ja tahavad suhelda. Pärast nimede ärakuulamist saime aru, et oleme üles leidnud tõenäoliselt ainukese teise eestlase peolt... Niipalju siis rahvusvahelistest tutvustest.

Pidu pole mainimist väärt, v.a. kui stereotüüpne see oli. Mustanahalised gettod ja ülimuskils aasialased. Lisaks mingid mees hakkas WC pissuaaris onaneerima. WTF? Ilmselgelt pole see minule mõeldud üritus.

Tagasi Euroopa poolelt Aasia poolele sõites sain järgmise sissevaate kohalikule liikluskultuurile. 130km/h turvavöödeta tänavatel liikuvad taksod on ebaharjumuspärane meie rahuliku liikluskultuuriga Tln-Tartu maanteega võrreldes.

Reede ei läinud kooli, tuli välja et oli ainuõige otsus, sest peale minu ei ilmunud ka õppejõudu kohale.

Selle asemel jooksime mööda linna ringi Istanbuli Biennialil. Väga pop teema on kogu see protestide asi.

PS. Ma sain airbalticult vastuse oma reisi kohta. Nad on nõus mind toetama korraliku summaga kontole või veel suurema summaga lennupiletite ostmiseks. happykid

Igakord kui mööda sõidame, räägivad kohalikud sellest majast. Eks ma uurin välja 

Kontsert kus ootemuusika oli parem

Bienniali ühe maja katusel

Ruumitäide

Ma lähen teen nüüd mittemidagi edasi, sest see kogu aktiivsus võtab kõik energia ära.
/offline

Sain teada miks veeboiler ei tilgu enam. Ta on süsteemist lahti ühendatud. Pesus oli kahtlaselt jahe käia.

Käisin täna koolis:)

Enamus klassiuksi oli lukus, pärast tunnikest ringitaarumist sain paari tulevase klassikaaslasega tuttavaks (vist, nimed ja näod mul meelde ei jäänud, kas seda lugeda tuttavaks saamiseks?), kes otsisid õppejõu üles. Õppejõud istus suvaliste õpilastega teises ruumis ning ütles, et homme võiks tulla vast 10-ks, ametlikult peaks tund hakkama 8.30 (Jah ma tean, ma pole neli aastat sellisel kellaajal pidanud ärkama). 

Õppejõud räägib õnneks peale türgi keele veel keeli. Kahjuks on tema teiseks keelevalikuks osutunud prantsuse keel, mida mul on läbitud gümnaasiumi kahe kursuse jagu ning, mis piirdub sõnadega bonjorno (bongiorno, mis on tegelikult Veneetsiast vms pärit) ja eestikeelsetele sõnadele s-ide lisamisega.

Täna tahtsin linnapeal ringi vaadata, aga siis sain aru et läheb pimedaks. Siin on selline loll komme, et hämarat aega on ca 30 minutit. Niipea kui päike ei kriiska enam taevas, võib rahulikult lambi põlema panna ja valmistuda pimeduseks. See on väga häiriv ning hetkel ainuke tuska valmistav asi. Tahaks päikeseloojangu valguses istuda rõdul või linnas jalutada aga ma kardan silma pilgutada ja päike ongi loojas.

Järgnevatel päevadel võib olla proovime kohalikud turismilõksud ära, see saab tõenäoliselt kohutav kogemus olema.

Kohalike sääksi on üksikuid, aga raisad hammustavad nii valusalt.

HumbleBundle9 lisandus 4 uut mängu. 

Dear diary, today was a good day.

Veeboiler ei tilgu enam, aga köök läks põlema.

Kuna mu elu on täis mingit totrust pidevalt, siis olen unustanud mainida, et

a) Täna kulmineerus boileri tilkumine juba veenireks. Ma vist ei maininud et mul on vett progressiivselt väljutav boiler. Kui tulles oli 2-3 päevas vaja ämbrit tühjendada, siis nüüdseks on tsükkel ca 3h pikk. 
Samas ma arvan, et kõik on korras, niikaua kuniks saab ikka veel pesus käia ning elektrit ei saa. Kuigi nüüd tekib mure, kui on pidev nire, võib elekter üle kanduda. Tilkumise puhul seda muret polnud. Õnneks aga on meil olemas Plateau–Rayleigh instability.

 b) Mul elab mõistlik kassipoeg siin. Vaatasime temaga üksõhtu 4h järjest filme. Ta on suht chill tytto, hosteli mina teda ei paneks (inside joke). Ta nimi oli Piia. Või Miia. Või midagi sarnast, kutsumisele ta ei reageeri nigunii.

Lisada võiks veel, et ma arvan et meie boiler on päris tore. Ta nagu elaks oma elu, iseseisev. Mul on hea meel tema üle. Ja mul on väga, väga väga hea meel, et esimest korda elus, ei saa ma midagi ette võtta millegi korda tegemiseks.

Tallinnas andsin ma allkirja, et 30 päeva jooksul pärast siia jõudmist pean endale registreerima aja politseis, elamisloa tarvis. Eelmise nädala lõpp üritasin ma seda mitmeid kordi teha, kõik sujus, kuniks jõudsin punktini, kust tuleb kohtumise päev valida.

Mulle sobib ükskõik mis päev, järelikult ei saa keeruline olla? 

Kohalik e-riik andis mulle valida kolme päeva vahel, mis asuvad kõik novembris. Probleemiks oli, et kõik päevad olid täis, ma ei saanud isegi valida. Õnneks hommikul esimese asjana lõin lehe uuesti lahti ning üks lisapäev oli juurde tulnud. Nüüd on mul kuskil novembri keskpaigas kohtumine härrastega, kus annan neile dokumendid, pärast mida tuleb kohtumine kunagi, kus saan elamisloa kätte. Ma loodan, et see juhtub enne veebruari, sest enne seda ma ei saa riigist lahkuda....

Bürokraatia.



Kaaserasmuslase Olga korterikaaslased ütlesid, et nad enne oktoobrit küll ei viitsi kooli minna..

See kõlab järjest rohkem nagu my kind of school.


Huvitav fakt:
Bussid ei peatu bussipeatustes, nad lihtsalt võtavad veidikene hoogu maha.

Liiklus on vastavalt autode arvule. Kui on kuus autot, siis on teepeal kuus rida. Kui kümme siis kümme rida. Busside uksed ei sulgu. Ning teeületamine meenutab seda


Täna sain endale ka kohaliku telefoninumbri, mida inimestel, kes seda blogi lugeda oskavad, vaja ei lähe.

Selleks läks ainult kaks päeva, pea 100 eurot ning minu passi vaja. Ning nüüd on mul midagi simpeliga võrdväärset, ilma lepinguta kaart. ....

Mingi suvaline sild

Erasmuslased (Palju sakslasi)

Minu uus telefoni, selline ei tohiks telefon välja näha. Jälgige roostet vasakul pildi servas.

Suvaline tipptund kõrvaltänavas.

I am making new friends!

Tegelikult, kui ma peaksin giidijuhti kirjutama Istanbuli kohta siis ma suudaks võtta kokku asja kahe lausega:
-Istanbul on väga puhas linn, v.a. õhk
-Türklased on kõige sõbralikum rahvus, keda ma olen kohanud.

Laiendades teist punkti võiksin öelda, et nende inglise keele oskus on pöördvõrdes lahkuse ja abivalmidusega. Ja nad ei räägi peaaegu üldse inglise keelt. Täna läks mul kolm tundi kursuste valimisega.

Mul oli vaja nimekirja kursusest, mida ma võtma pean oma uue osakonna alt. Ainult nimekirja, mida ma saadan Eestisse, et nad saadaksid mulle uue paberi allkirjadega. Erinevate isikutega osakondade vahel jooksmine võttis minu esimese osa päevast.

Edasi pärast kohustusliku lõunapausi (alates 12 viskavad kõik oma asjad nurka ning lähevad lõunale kuni 13.00) kodus avastasin, et ma ei saa end kursustele registreerida kohalikus ÕIS-is. Pärast tunnikest arupidamist kohaliku Erasmuse osakonnaga, soovitati tulla tagasi... järgmine nädal... või ülejärgmine.. või kunagi. Mis on täiesti mõistetav, sest minu vale teaduskond on suhteliselt kökimöki, kõrvallauas toimunud murega võrreldes: Õpilane oli kohale tulnud turismiviisaga ning ilma igasuguste paberiteta, sest ülikool oli lihtsalt hilinenud bürokraatiaga. 

Mis on täiesti ok, ma võin tundides olla ka ilma registreerimata... aga kust ma tean kuna tunnid on?
Selle probleemi lahendamiseks läks tänu kohalikele õpilastele, kes natuke oskasid inglise keelt, ainult 2 tundi.

Esialgu on mul esmaspäev ja teisipäev vabad, ülejäänud päevadel on üks tund.
Sounds good, aga keeletund tuleb sinna juurde, sest muidu ei tule punkte kokku, sest minu osakonnas rohkem praktilisi tunde pole (ning teoreetiliste kohapealt nõustus osakonna juhtpool, et pole mõtet).

Nüüd kui mul on esialgne plaan kokku pandud ning tagala kindlustatud, saan mõtlema hakata kas ma tahan kunstiosakonnast tunde võtta. Sellega on ka nüüd aega, sest nagu ma aru saan, tähtajad ei ole nende jaoks eriti tuttav teema.


Kojutulles ostsin kausi (2 eurot suur klaasist kauss!) ja täitsin selle kohalikust marketist pärit värvilise siloga. 

Siloga (puuviljad ja kõik taimne, praegusel juhul viinamarjad, mandariinid ning aprikoosid)
on siin ka keeruline.

Pesemata silo:
-Kõik on halli värvi õhumustusest
Pestud silo: 
-Kõik on õigete värvidega, aga lõhnab kloori järgi

Tagasitulles võin ma tõenäoliselt Aura basseinivett juua.

See juhtub siin viis korda päevas, ka kell viis hommikul igas linnaosas. Õnneks elan ma täpselt kuskil keskpunktis, kus see pole autode mürast kõvem.

Well oh shit 2

Alustame eilsest.

Reedel käisin ülikoolis, et öelda "MA OLEN SIIN". Easy thing, ei saa ometi valesti minna. 

Igatahes, tuleb välja, et kui ma arvasin, et olen "faculty of fine arts", siis tegelikult olen ma "faculty of education, department of arts". Mis see tähendab küsite? See tähendab, et ma ei õpi mitte kunsti, vaid kunstiõpetajaks. Pärast väga uhkeid kabinette ning väga pika nimetustega inimeste tüütamist üle poole päeva, sain niikaugele, et esmaspäeval saan õigete inimestega kokku. Kirjandi teemaks "Kas ma saan võtta facutly of fine arts alt tunde?" Eks näeb.

Sain kätte ka õpilaste bussikaardi (paralleel: edgari kaart?), millega saan odavalt sõita. Kõikidel teistel läks kolm päeva, mul läks viis minutit. Kaart tundub sama olevat. Vähemalt midagi läks hästi.

Sain ka pikendusjuhtme, süüa ning oma telefoniarve teada. See viimane jääb praegu riiklikuks saladuseks, aga kiirnuudlid kõlavad päris hea söögina juba. Kohaliku telefoninumbri jaoks on mul vaja a) kohaliku telefoni, mis on eelnevalt aktiveeritud või b) minna politseisse ning aktiveerida ca 40 euro eest enda telefon kohalike sim kaartide jaoks. Ma eeldan et 40 euro eest saan juba kasutatud telefoni, easy thing, right? We will see.

Söök on üldse vägagi vabatahtlik. Kuna kraanist vett ei tohi juua, on alati kuskil paariliitrine veepudel käeulatuses. Ning ausaltöeldes, ega rohkem polegi vaja. 

Toanaabreid visatakse mul korterist juba välja, aga minu jäämine tundub olevat kindel. Pealegi, mul on rõdu ja kool 5 minuti jalutuse kaugusel. 

Protestid toimuvad enamvähem igapäevaselt, aga mitte minu korteri läheduses. Ma eeldan, et ma elan suhteliselt ohutus kandis, kuna kõrvaltänav on täis väga kallite autode müügiplatse. See näeb välja umbes samasugune nagu puuvilja turg, ainult Porchede ja Ferraridega. 

Täna sain endale ka lambi ja teki. Peale kojujäänud kõlarite ei oskagi ma enam rohkemat igatseda.

Jälgige rebelit kätt aknast välja ulatumas

Kõrvaltänav, autoturuga

kodutänav

Kodumaja

Eluase koos rõduga

Well, oh shit.

Kõik algas sellest, et ma üritasin eile check in ära teha. Check ini asemel teatas ta et ma peaksin Airbalticu numbril helistama ning rääkima täpsemalt nendega väikesest muutusest. See kõik kõlas väga kahtlaselt "see pole emaili jutt". 

Hommikul peale hambaarsti seadsin end mõnusalt sisse ning sain teada, et minu lend on ära jäetud. Nagu mitte ära muudetud, vaid täiesti ära jäetud. Reedel ei lähe Riiast ühtegi lendu Istanbuli (pidin minema Tln-Riia-Istanbul). Valida on asendusreise laupäeva ning tänase (neljapäeva) vahel Riiast. Mõlemad lähevad kell 15.45 välja. Pagas, milleta ma olen aastaid reisinud, peab olema ära antud 40 minutit enne väljalendu. Kell on 10 hommikul. Riia on kaugel. Mina olen Tartus. 

Igatahes, SUURED TÄNUD minu kullakallile tädimehele ja politseivabale päevale, aga 14.55 olin ma lennujaamas ning andsin oma pagasit ära. Kõik ülejäänud läks suhteliselt ludinal (Täiega valetan), Istanbulis tuli mulle vastu Olga, juba kodustunud Erasmuslane Eestist, kellega otsisime mu korteri üles(Hint: Me ei leidnud seda kahe tunni jooksul üles) ja käisime ka söömas. 

Ahja, siin on täiega protestimised jälle ning väga ägedad politseimasinad sõidavad ringi.

Nüüd tähtsama juurde. Pistikut mul toas veel pole, aga küll on ruuter minu arvuti kõrval. Esialgsed testid näitavad, et Eestini on ping 90 ringis, alla tuleb ~5Mbps ja üles natuke alla ühe.

Homme saan pikendusjuhtme ning siis saan ka mitte ainult aku pealt elada. Ja oma telefoniarvet ma ka ei taha näha.

PS. Paneksin pilte ka, aga telefon laeb teises toas. 

PPS. Ma avastin, et mu toas on rõdu. EVERYTHING WENT BETTER THAN EXPECTED.How did I miss that? 

Kiire hambaarst ja homme Tallinna poole.

Blogi kasutan tõenäoliselt fotode jaoks, graphicaldoctor.tumblr.com jätkub ja tõenäoliselt annab edasi vaimset seisundit paremini.

Ja andke aega, küll ma selle lehe lollaka disainiga ka tegelen